Mis moodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut?

Vabade litsentside loomingu edastamiseks on olemas copyleft edasikandumisklausel, et tuletatud loomingu levitamisel ning tehes muudatusi oleksid originaalse säiliksid esialgsed õigused ja vabadused.

Selle alusel on ka hea teha litsentsivalik. FSF (Free Software Foundation) alusel on copyleft’i litsentsid jagatud lihtsasti arusaadavasse, nelja kategooriasse:

  • Väga tugev
  • Tugev
  • Nõrk
  • Puuduv copyleft

Väga tugeva copyleft litsents (AGPL – Affero General Public License) - siia kuulub näiteks  AGPL (kasutajateks on näiteks Ampache ning OpenLibrary . Sätestav AGPL litsents nõuab, et kõigile komponentidele peaks jääma sama litsents, mida on levitatud võrgu kaudu.

Veidi erinev on tugev copyleft (GNU GPL – General Public License). Siia alla kuulub näiteks FreeDOS. Tugeva ja väga tugeva erinev omadus on see, et GPL-i litsentsi juures ei loeta tarkvara levitamiseks seda kui tarkvara komponente kasutatakse ka võrgus. Muus osas peab komponentide juurde jääma sama litsents.

Nõrk (GNU LGPL, Mozilla Avalik Litsents) kuulub nõrka kategooriasse. Üheks selliseks kasutajaks on näiteks Libreoffice. Tuletatud kood jääb sama litsentsi alla, kuid muud piirangud originaalse koodi levitamise juures puuduvad. LGPL kehtib praegu kõikide vabatarkvara ja sarnaste koodi autoritele, kes soovivad originaalset kasutada või muuta.

Puuduva (Apache, MIT, X11, BSD) copyleft litsentsiga on arendajal võimaldatud äritarkvara loomine.




Referentsid:

  • https://www.gnu.org/licenses/agpl-3.0.en.html
  • https://en.wikipedia.org/wiki/Copyleft


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi "The Case for Copyright Reform" hinnang 2. peatükile

Kolm põnevat IT-lahendust 04.02.2022

Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest.